1. Porkuni mõis

1479. aastal lasi Tallinna piiskop Simon von der Borch Porkuni järve saarele rajada Porkuni piiskopilinnuse. Linnus hävitati Liivi sõja ajal ning hiljem seda enam ei taastatud. Porkuni mõisasüda rajati piiskopilinnuse varemeist mõnikümmend meetrit eemale järvesaare lõunapoolsesse otsa. Uhke historitsistlik peahoone rajati 1874. aastal. Foto: Vaade Porkuni lossi fassaadile, AM F 23784, Eesti Ajaloomuuseum

Porkuni järve ujuvatest saartest, peidetud aaretest, rüütlitest ja mõisaelanikest on rahva poolt loodud palju legende, mida on oma loomingus kasutanud teiste seas Friedrich Reinhold Kreutzwald ja Marie Under. Öövahtide suust teadnud rahvas vanal ajal ümberkaudu paljugi imelikust tulevalgusest rääkida, mis Porkuni tiigi peal enamasti igal keskööl nähtav oli. Tuluke kerkinud kui põlev küünal äkitselt vee peal üles ja kustunud tunni aja pärast jälle ära. Tänapäeval on mitmedki Porkuni elanikud olnud seletamatute nähtuste tunnistajateks nii linnuse juures paiknevas vanas mõisahoones kui ka ammu unustatud matmispaigas. Mõisa poole on suundumas nähtud musta kübaraga hõljuvaid mehi, õhtukleitides daame ja kummalisi kapjadega pool-inimesi.

2. Kolga mõis

Esimesed teated Ida-Harjumaal Pudisoo jõe seljandikul asuva Kolga mõisa kohta pärinevad 13. sajandist, kui mõis kuulus Eestimaa hertsogkonda valitsenud Taani kuningas Valdemar II pojale hertsog Kanutile. 1642. aastal valmis mõisa esimene kivist peahoone, mis oli arvatavasti ühekorruseline. 1765-68 rekonstrueeriti see suureks kahekorruseliseks barokkhooneks. 19. sajandi esimesel poolel, kui hoone ehitati ümber kauniks klassitsistlikuks paleeks, sai maja oma praeguse ilme.

Foto: EAM Fk 8073, Eesti Arhitektuurimuuseum

Kolga mõisa ajalugu saadavad ka arvukad müstilise sisuga legendid, mis on kõneainet pakkunud juba 19. sajandi lõpus nii seal elanud Stenbockidele kui ka ümbruskonna talupoegadele. Näiteks käsitleb Tartu Ülikooli lõpetanud folklorist Liis Reha oma magistritöös Eesti rahvaluule arhiivist leitud 1892. aastal sündinud endise mõisateenija Julie Mikenbergi mälestust. Teenijanna sõnul juhtus kunagise mõisaproua surivoodil kummaline lugu — nimelt lasi ta viimse meelelahutuse eesmärgil oma akna alla tuua orje ja neid seal peksta. Kui proua juba surnud oli, saanud Julie tema toa endale. Siis tulnud julma mõisaproua vaim igal öösel tuppa ja jäänud voodi ees olnud eesriide taha seisma. Eesriide alt paistnud ainult tema valged siidkingades jalad. Teised legendid räägivad kurjast punapäisest nõiast, kes mehi hammustab ja mille järel nad aasta jooksul surevad. Nõia hammustuse ohvriks langes väidetavalt ka mõisas elanud Stenbockide suguvõsa tuntuim selgeltnägija Carl Magnus Stenbock.

3. Palmse mõis

Palmse mõisa on esmakordselt mainitud juba keskajal, kui Taani kuningas Valdemar II kinkis maa-alad Tallinna tsistertslaste Tallinna Püha Mihkli nunnakloostrile. Praeguse härrastemaja rajamist alustas Gustav Christian von der Pahlen 1697. aastal Jakob Staël von Holsteini jooniste järgi. Mõisa sümmeetrilise põhiplaaniga kahekorruseline kivihoone sarnanes oma palladionistliku üldlahendusega väga nii Maardu kui ka Aa mõisahoonega. 1782–1785 ehitati peahoone arhitekt Johann Caspar Mohri jooniste järgi ümber, millega sai hoone oma praeguse ilme. 1870. aastatel valmis Palmse mõisa palmimaja ja sajandi lõpukümneil lisandus mõisaansamblisse veel uus viinavabrik.

Foto: Palmse mõisa peahoone esifassaad, EAM Fk 8738, Eesti Arhitektuurimuuseum

Kui uskuda endisesse viinavabrikusse rajatud hotelli töötajaid, on kummitused Palmse mõisakompleksis sagedasteks külalisteks. Hotellis võib kuulda lapsenuttu ka siis, kui ühtegi last parasjagu majas ei ole. Just nii nagu klassikalises õudusfilmistseenis lähevad tubades tuled ise põlema ja uksed avanevad justkui võluväel.

4. Rägavere mõis

Kahekorruseline varaklassitsistlik peahoone valmis 1770. aastatel von Kaulbarside ajal. 19. sajandi lõpul pikendati hoonet vasakpoolsest otsast. Mõisa peahoone on ainulaadne rikkalike baroksete stukkinterjööride poolest, mis restaureeriti esimest korda koos hoonega 1970. aastatel.

Foto: Rägavere mõisa peahoone, EAM Fk 8576, Eesti Arhitektuurimuuseum


Rahvasuus liiguvad legendid mõisas elanud aadlipreili ja lihtsa talupoja armuloost. Kord jäänud nad kapis nahistades vahele ning sellele järgnes karm karistus, mille detailidest ajalugu vaikib. Räägitakse, et siiani kostub kapist sosinat ning tubades kuuleb naisterahva samme ja pika kleidi kahinat.

5. Vana-Vigala mõis

Vanimad teated Vigala mõisa kohta pärinevad 1420. aastast. Oma praegusel kohal asub mõisasüda alates 1630. aastast. Berend Johann Üxkülli ajal ehitati 18. sajandi teisel poolel jõe põhjakaldale suur härrastemaja. Viirsavist pinnase tõttu oli ehitamine raskendatud ja üks suuremaid mõisahooneid Läänemaal valmis lõplikult 1775. aastal. Enne 1905. aasta põlengut oli mõis kuulus peahoones paiknenud kunstikollektsiooni, 20 000 köitest koosnenud raamatukogu ja 5000-ürikulise arhiivi poolest.

Foto: Vana-Vigala mõisa peahoone esifassaad, EAM Fk 8798, Eesti Arhitektuurimuuseum


Vana-Vigala mõisa kohta leidub rohkelt legende. Tuntuim neist on seotud pargis asuva tiigiga, milles on kaks väikest saart ilupuudega. Ühel tiigisaarel asub omapärase monumendina üksteise peale laotuna 13 veskikivi. Legendi järgi suudeti sellega peatada kummitava mõisaproua tegevus. Kuulduste järgi asus mõisa ülemisel korrusel piinakamber, kus on hiljem tunnistatud kummituslike juhtumisi. Samuti olevat kummitusi nähtud mõisapargi ääres asuvas Üxküllide surnuias.

Foto: Vana-Vigala mõisa sisevaade, AM N 18623, Eesti Ajaloomuuseum


LOE LISAKS:

VANAD FOTOD: tuntud Eesti arhitektuuripärlid, mida enam olemas ei ole

Luksuslikud kodud 100 aastat tagasi — vaata Eesti mõisate ajaloolisi interjööre!

Sisearhitekti loodud luksuslik ja hedonistlik kodu juugendvillas